Ümbertöödeldud rehvid

Protekteeritud rehvid: plussid ja miinused

Kvaliteetsed rehvid võivad kesta mitu aastat. Siiski on need üsna kallid. Tänapäeval on autoomanikel võimalus osta protekteeritud rehve. Siin räägime lähemalt, millega tegu.

Rehvide protekteerimise tehnoloogia

Praeguseks on palju juhtivtootjad selgeks saanud rehvide protekteerimistehnoloogia. Nende hulgas on Michelin ja Bridgestone - üks rehvitootmise liidritest.

Tehnoloogia seisneb vana rehvi karkassi kasutamises, mille külge kinnitatakse uus turvis.

Reeglina teostatakse taastamine mitmes etapis:

• kahjustatud turvis lõigatakse vanalt karkassilt maha;
• puhastatud pind lihvitakse, et see oleks sile;
• kahjustatud kohad täidetakse kummiekstruuderite abil;
• valmistatakse uus turvis, seejärel vulkaniseeritakse see karkassile.

Siiski võib see protsess olenevalt kasutatavast protekteerimismeetodist erineda.

Kõik rehvid pole protekteeritavad. Mõnede neist puhul on taastamine otstarbetu. Karkassi seisukorda hindab tootja. Mis puutub turvisesse on lubatud mitte enam kui 5 läbistatud kohta läbimõõduga kuni 5 mm ning nende vahekaugus peab olema üle 1 cm.

Kuidas eristada protekteeritud rehve uutest?

Usaldusväärsed tootjad märgistavad protekteeritud rehvid alati vastava markeeringuga - “Regummerad” või “Retread”. Kõik rehvid läbivad mitmeastmelise testimise, neil on vastav dokumentatsioon ning neile antakse garantii.

Kui näiteks ebaaus tootja või müüja üritab varjata, et rehvid on protekteeritud selleks, et neid suurema hinnaga müüa, ei pruugi külgseinal ühtegi markeeringut olla. Saate tuvastada, et rehve on töödeldud järgmiste märkide abil:

• rehvi siseküljel on näha tahma kihti, väikeseid kummiosakesi ja aine üleulatumist;
• markeering ja kirjutused on mõranenud

Protekteeritud rehvide eelised ja puudused

Protekteeritud rehvide põhiliseks eeliseks on nende hind. Reeglina on need 30–50% soodsamad kui uued. See võimaldab märkimisväärselt kokku hoida, eriti tarbesõidukite omanikel, taksojuhtide või teistel, kes peavad pikki vahemaid läbima. Keskkondlik aspekt pole muidugi vähem oluline: rehvide taaskasutamine aitab säästa naftat, mis on uute komponentide tootmiseks vajalik. Lisaks on nii väiksemad ka süsinikdioksiidi heitkogused.

Sellistel rehvidel on ka puudusi. Uute osadega võrreldes in neil suurem kaal, mis võib mõjutada sõiduki dünaamikat ja põhjustada kõrgema kütusekulu. Kui doonorrehv oli märkimisväärselt kahjustatud, on ka protekteeritud rehvi eluiga lühike.